Me töötame tihti terve aasta selle nimel, et saaksime puhata ja olla kohustustest vaba. Mina pole kunagi olnud väga puhkaja tüüpi. Varasemalt sättisin töökoha vahetamised nii, et ühelt läksin puhkusele koos lahkumisavaldusega ja alustasin kohe uues kohas. Aga-ajalt tuli küll ette reise ja perioode, kus võtsin vabamalt, kuid ma ei olnud mõtestanud enda jaoks, milline on minu jaoks ideaalne puhkus. 

Minu puhkamise vajadus on periooditi erinev, kuid kuna töötan inimestega, siis olen võtnud endale kohustuseks väga teadlikult puhata. 

Usun, et kui toetaja on paigast ära, siis ta ei tohiks teisi aidata.

Tänu sellele uskumusele võtan teadlikult igas kuus enda üliõpilase ja ettevõtja rolli kõrvalt aega puhkamiseks ja laadimiseks. Olenemata sellest, et olen perest eemal olnud, teadvustan endale, et paigas ja puhanud ema ja abikaasa on palju toredam. Puhkuse päevadel ei ole mul muid kohustusi, kui olla vaid iseendaga. Mõnikord olen spas, teine kord jään päevakese pikemaks Eestisse ja lihtsalt olen. Need hetkel on mulle vajalikud selleks, et suudaksin luua, reisida ja olla kohal enda pere jaoks ja toetada inimesi.

Sellel aasta esimene pool möödus aga eriolukorra valguses ja minu igapäevane rütm ja igakuine vajadus end laadida jäi täitmata. Nagu kõik teised, kandsin ka mina mitut rolli samaaegselt. Olin lapsevanem, toetaja, kokk, väikeettevõtja jne. 

See on normaalne, et meil on mitmeid rolle, kuid nüüd oli tekkinud olukord, kus ma ei saanud ühtegi rolli korrakski kõrvale panna. 

Tekkis selline žonglööri tunne, kellel rollid pallidena kogu aeg käes vahetuvad, aga tähelepanu peab neil kõigil olema.

Peale eriolukorra lõppu, kui mu poeg sai taas lasteaeda sõprade juurde minna, valisin mina pingutada ülikoolis ning koostasin endale olulise seminaritöö, millega saad tutvuda EPALE lehel SIIT!

Sel hetkel oma suve planeerides seadsin endale suured ootused. 

Mõtlesin, et kohe, kui koolitöö valmis, on mul jälle aega, et pühenduda oma ettevõttele ja panna sinna kogu oma energia. Kuid mida ma polnud endale planeerinud, oli PUHKUS. 

Seega elu korraldas selle mulle pehmelt öeldes ise. Nii kui ma sain oma seminaritöö ära saadetud (ja sellega viimase tähtajalise kohustuse ära tehtud), hakkasid keha ja meel oma osa nõudma. Olin pikalt enda vajadused tahaplaanile jätnud ja nüüd ei olnud ma võimeline muuks, kui selleks, et võtta korraga ette üks päev ja kõige olulisemad tegevused. Ma olin vaimselt nii väsinud, et ma ei suutnud isegi arvutit avada ja natukenegi asjalik olla. 

Alguses olin enda peale pahane. Kuidas sa nüüd ei suuda? Sa lubasid endale ja teistele ka! Kuid siis sain aru, et pean lubama endal olla ja kukkuda. Pean lubama endal olla laadimises. 

Oli päevi, kus olin murtud, kus olin kurb, kus tundsin, et ma ei tea ise ka, mida soovin edasi teha. 

See kõik sai juhtuda, sest olin kaotanud ühenduse iseendaga ning ei olnud puhanud nii, kuidas mina seda vajan. Olin unustanud hoolitseda iseenda Mina vajaduste eest ega kuulnud enam iseend. Kui seda taipasin, hakkasin samm-sammult liikuma!